Kuidas sul läheb?

Kas see elu on kõik?

Jumal on … istutanud inimsüdamesse igaviku.
Koguja 3:11 (NLT)
Kindlasti poleks Jumal loonud sellist olendit nagu inimene vaid üheks päevaks!
Ei, inimene loodi surematuseks.
Abraham Lincoln
See elu pole kõik.
Maapealne elu on vaid peaproov enne lavastust ennast. Teisel pool surma – igavikus – oled sa tunduvalt kauem kui siin. Maa on vahepeatus, eelkool, proovietendus enne elu igavikus. See on trenn enne mängu ennast, soojendus enne võidujooksu algust. See elu on ettevalmistus tulevaseks.
Maa peal elad sa kõige rohkem sada aastat, igavikus aga lõputult. Sinu maa peal veedetud aeg on, Sir Thomas Browne’i sõnutsi, “väike vahepala igavikus”. Sa oled mõeldud kestma igavesti.

Piiblis öeldakse: “Jumal on … istutanud inimsüdamesse igaviku.”  Sul on kaasasündinud tung igaviku järele. Seepärast et Jumal on kujundanud sind oma näo järgi, igavesti elama. Kuigi me teame, et kõik lõpuks surevad, näib surm alati ebaloomulik ja ebaõiglane. Me tunneme, et peaksime elama igavesti just seepärast, et Jumal on selle soovi meisse kodeerinud!

Ühel päeval lakkab su süda löömast. Sellega lõpeb sinu keha ja su aeg maa peal, aga see ei ole sinu lõpp. Sinu maine keha pole muud kui sinu vaimu ajutine eluase. Piibel nimetab su maist keha “telgiks”, aga sinu tulevasest kehast räägib ta kui “majast”. Piiblis öeldakse: “Kui see telk, milles me elame – meie maapealne keha – maha võetakse, on Jumalal meile taevas elamiseks maja, tema enda valmistatud kodu, mis kestab igavesti.”

Kui maapealses elus on meil palju võimalusi, siis igavikus on vaid kaks: taevas või põrgu. Sinu maapealne suhe Jumalaga määrab sinu taevase suhte temaga. Kui sa õpid Jumala Poega Jeesust armastama ja usaldama, siis saad sa kutse veeta kogu igaviku koos temaga. Kui sa aga tema armastuse, andestuse ja pääste ära põlgad, oled Jumalast igavesti lahutatud.

C. S. Lewis on öelnud: “On kaht liiki inimesi: need, kes ütlevad Jumalale: “Sinu tahtmine sündigu!”, ja need, kellele Jumal ütleb: “Olgu siis, saagu nii, nagu sina soovid!” Kurb on see, et paljud inimesed peavad taluma igavikku ilma Jumalata, kuna nad valisid siin maa peal elu ilma temata.

Kui sa mõistad täielikult, et elu on enamat kui siin ja praegu, ja taipad, et elu on vaid ettevalmistus igavikuks, hakkad sa elama teistmoodi. Sa hakkad elama igaviku valguses, ja see annab tooni sellele, kuidas sa lähened igale suhtele, ülesandele ja olukorrale. Äkki paistavad paljud tegevused, eesmärgid ja isegi probleemid, mis näisid nii tähtsad, tühised, tähtsusetud, tähelepanu mitteväärivad. Mida lähemal sa elad Jumalale, seda pisem näib kõik muu.

Kui sa elad igaviku valguses, muutuvad sinu väärtused. Sa kasutad arukamalt oma aega ja raha. Sa väärtustad suhteid ja iseloomu rohkem kui kuulsust, jõukust, saavutusi ja isegi lõbu. Sinu eelistuste järjekord muutub. Trendide, moodide ja popväärtustega sammuhoidmine ei oma enam kaalu. Paulus ütles: “Kord ma arvasin, et kõik need asjad on nii väga tähtsad, kuid nüüd pean ma neid väärtusetuks seetõttu, mida Kristus on teinud.”

Kui elu piirdukski ajaga siin maa peal, soovitaksin sul kohe laia elu elama hakata. Sa võiksid unustada headuse ja eetilisuse ega peaks muretsema oma tegude tagajärgede pärast. Sa võiksid anduda täielikule enesekesksusele, sest sinu teod ei annaks pikemas plaanis mingeid tagasilööke.

Aga – ja see muudab kõik vastupidiseks – surm ei ole sinu lõpp! Surm ei ole lõppjaam, vaid üleminek igavikku, seepärast on sinu kõigil maapealsetel tegudel igavesed tagajärjed. Iga tegu meie elus puudutab pillikeelt, mis heliseb igavikus.
Nüüdisaegse elu kõige laastavam aspekt on lühiajaline mõtlemine. 
Et võtta oma elust maksimumi, pead hoidma igaviku visiooni alati meeles ja selle väärtust oma südames. Elus on palju enamat kui see, mis on siin ja praegu! Tänane on vaid jäämäe nähtav tipp. Igavik on see ülejäänud osa veepinna all, mida sa ei näe.

Milline saab olema igavik koos Jumalaga? Ilmselt on meie ajumaht liiga väike selleks, et haarata taeva imelist suurust. See on umbes sama, nagu püüaksime sipelgale internetti kirjeldada. See on mõttetu. Ei ole mõeldud välja sõnu, mis suudaksid piisavalt kirjeldada igavikukogemust. Piiblis öeldakse: “Ükski tühipaljas inimene pole iial näinud, kuulnud ega ette kujutanud, mida imelist Jumal on valmistanud neile, kes Issandat armastavad.”

Siiski on Jumal oma sõna kaudu võimaldanud meil igavikule põgusalt pilku heita. Me teame, et just praegu valmistab Jumal meile igavest kodu. Taevas me saame jälle kokku oma usklike armsatega, vabaneme kogu valust ja kõigist kannatustest, saame tasu oma maapealse ustavuse eest ja saame teha tööd, millest tunneme rõõmu. 
Me ei hakka aupaistest ümbritsetuna pilvel lebades harfi mängima! Me tunneme rõõmu katkematust osadusest Jumalaga, ja tema tunneb meist igavesti otsatut, piiritut rõõmu. Ühel päeval ütleb Jeesus: “Tulge, teie, keda minu Isa on õnnistanud; võtke vastu oma pärand, kuningriik, mis on valmistatud teile maailma loomisest saadik.”

C. S. Lewis on tabanud igaviku mõtet oma seitsmeosalise lasteraamatusarja, Narnia kroonikate viimasel leheküljel: “Meie jaoks on see kõigi lugude lõpp… Kuid nende jaoks oli see alles tõelise loo algus. Kogu nende elu siin maailmas … oli olnud vaid kaas ja tiitelleht: nüüd lõpuks alustasid nad esimest peatükki Suurest Loost, mida keegi maa peal ei ole lugenud, mis jätkub igavesti ja kus iga peatükk on parem kui eelmine.”

Jumalal on eesmärk sinu elule maa peal, aga sinu elu ei lõpe siin. Jumala plaan hõlmab palju enamat kui need mõned aastakümned, mis sa sellel planeedil veedad. See on rohkem kui “võimalus, mis üks kord elus avaneb”; Jumal pakub sulle võimalust, mis on suurem kui sinu maapealne elu. Piiblis öeldakse: “[Jumala] plaanid püsivad alati; tema eesmärgid kestavad igavesti.”

Enamik inimesi mõtleb igavikule ainult matustel, ja siiski on sageli tegemist pinnapealse, sentimentaalse, võhiklikkusest sündinud mõtlemisega. Võib-olla sa leiad, et surmast mõelda on haiglane, kuid tegelikult on ebaterve elada surma eitades ja mitte mõelda sellele, mis on möödapääsmatu.  Vaid rumal läheb läbi elu, valmistumata selleks, mis lõpuks kindlasti tuleb. Sa pead mõtlema igavikust rohkem, mitte vähem.

Nii nagu sinu emaüsas veedetud üheksa kuud ei olnud lõpp, vaid ettevalmistus eluks, nii on ka praegune elu ettevalmistus järgmiseks. Kui sul on suhe Jumalaga Jeesuse kaudu, siis ei pea sa surma kartma. See on uks igavikku. See on sinu maapealse aja viimane tund, aga mitte sinu viimane ots. See pole sinu elu lõpp, vaid sinu igavesse ellu sündimise päev. Piiblis öeldakse: “See maailm ei ole meie kodu; me ootame igatsusega oma igavest taevakodu.”

Igavikuga mõõtes on meie maapealne aeg vaid silmapilk, kuid selle tagajärjed kestavad alati. Selle elu teod määravad järgmise elu käigu. Me peaksime “taipama, et iga hetk, mis me veedame neis maistes ihudes, on eemalolek oma igavesest taevakodust, mis on Jeesuse juures”.  
Aastaid tagasi oli populaarne loosung, mis julgustas inimesi elama igat päeva kui “oma ülejäänud elu esimest päeva”. Õieti oleks targem elada iga päev nii, nagu oleks see sinu elu viimane päev. Matthew Henry ütles: “Iga päeva töö peaks olema valmistumine viimaseks päevaks.”