Teadmine ja uskumine
Paljud mõtlevad, et ristiusk on midagi sellist, mida ei või „teada“, millesse vaid „peab uskuma.“ Meie kultuuris arvatakse, et teadmine ja uskumine kaks eri asja.
Tänapäeva kultuuris on levinud arvamus, et kahtlemine on mingil määral ausam kui uskumine. Kuid me ei või teada midagi, kui me ei alusta uskumisega. Alustamine tähendab seda, et inimene avab silmad, usaldab oma meelte kaudu saadud tõendeid ja on teadlik endast väljaspool olevast maailmast.
„Uskumise“ järel võime me hakata midagi „teadma.“
Me võime hiljem hakata milleski kahtlema, millesse enne uskusime. Me ei või uskuda kõike, kuid kahtlemine on võimalik ainult millegi uskumise põhjal.
Ma võin näiteks midagi väita, mille tõesuses sina kahtled. Kui küsin, miks sa selles kahtled, vastad sa: „Sest usun midagi muud.“ Sellepeale võin ma öelda: „Aga ma kahtlen selles.“ Ainult usu põhjalt võib olla ratsionaalne kahelda. Nii et usk on enne, ja sellele järgneb kahtlemine.
Vahel kujutan ette Paapua-Uus Guinea mäestiku elanikke, kes ei ole kunagi kohanud ühtegi eurooplast ega ole midagi kuulnud meie mõtlemisest. Kui räägiksin neile et kaugel saarel teisel pool maakera elavatest valgenahalistest ja sinisilmsetest inimeste hõimust. Kui räägiksin et sealsed elanikud usuvad, et kogu maailm sündis juhuslikult üksteisele järgnevate sündmuste tulemusel, ilma eesmärgita kuid, et vaatamata sellele see toimib korrapäraselt. Nemad ütleksid kindlasti: „On alles ebausklikud, imelik hõim!“ Selline mõttelaad lihtsalt ei sobiks neile võrreldes sellega, mida nemad peavad usutavaks.
Kuid just need oletused, mida ma natukene liialdasin, valitsevad paljude Läänekultuuriruumis elavate inimeste mõtetes.
Niisiis, usk käib kahtluste ees, aga me vajame mõlemaid.
Kasutatud on osaliselt väljavõtteid raamatust „Kas muutuvas maailmas on võimalik leida tõde?“ (Discovering Truth in a Changing World Lesslie Newbigin, Alfa International 2003) MTÜ Eesti Alfa loal.
