Reformatsiooni ajal rõhutas Martin Luther, et iga kristlane on kutsutud teenima Jumalat – üldise preesterluse õpetus ei kaota koguduse vajadust, vaid teeb selle veel olulisemaks. Kristlane ei ole loodud elama üksi, vaid Kristuse ihus, kus iga liige on vajalik ja toetab teisi.

Kogudus on vaimulik perekond, kus valitseb vastastikune sõltuvus. Keegi ei ole üleliigne ega liiga tähtis – nii kasvavad lapsed kui ka küpsevad täiskasvanud, kui üksteist juhendatakse, julgustatakse ja hoitakse.

Kristuse ihus on igal liikmel oma koht ja ülesanne. Ka need, kes paistavad tagasihoidlikud, kannavad sageli olulist vaimulikku vilja. Kogudus toimib tervikuna vaid siis, kui liikmed hoolivad üksteisest ja teevad koostööd.

Kogudus ei ole organisatsioon, vaid elav ihu Kristuse juhtimise all. See eeldab alistumist Kristusele ja üksteisele, ühiste eesmärkide seadmist isiklikest ambitsioonidest ettepoole ning valmisolekut üksteist teenida.
Me vajame üksteist – kõik on vajalikud.